Tuulearmuke - Betti Alver

„Aga ma ei mõista, Eva! Vaevalt mõni tund tagasi vandusid ometi, et seda näitlejat armastad, alles hiljuti veel jumaldasid professor Režinskit, minevaasta, mäletan, kirjutasid armastuskirju Harry Ohakale?“

„See ei ütle midagi. Ei suuda sa seda taibata, et korraga mitut võib armastada? Ja õigust öelda – pääle Haraldi ei armasta ma praegu kedagi tõsiselt. Need taevalikud lokid, mis tal ometi olid!“

„Iga kolme päeva takka laskis ta neid Harti juures uuesti põletada.“

„Aga Lea! Tõesti? Põletada, kes oleks seda uskunud? Kuule, aga sa pole ka põrmugi õelik!“

„Tean, tean. Mul puuduvad ju üldse kõik õelikud, sõbralikud ja täditütrelikud omadused! kuulen seda iga päev enam kui vaja.“

„Harti juures käis ta, ütlesid?.. Ah, tunnen, tunnen teda sellest! Hart on kõige moodsam ja tema soeng maksab ikka enam kui teistel. Tead, Hellmutil on üks katoliiklane apteegis, kes…“

Küünal paiskab seintele kõikuvaid varje. Nõrka vaha lõhna levib toas. Kauged, ammu kahvatunud mälestused ärkavad selle silitava lõhnaga. Jõulud kodus, lumisel rannal, ema, väike-Raldi, Jaan… Väike- Raldi on linnast koju sõitnud, suureks, pikaks kasvanud, nii et pintsak lühikeseks jäänud ja punetavad käerandmed käistest välja vaatavad. Uhke on ta nüüd oma kirju mütsi ja läikivate saabaste pääle. Jaaniga koos hellitavad nad Lead, veavad teda kelguga liumäele ja nikerdavad võidu puunukke. Jaani nukud said ikka kujukad ja siledad, Raldi omad olid aga vormitud, viletsad puutükikesed. Ent Lea armastas neid ebaõnnestunud kujukesi, vast rohkemgi kui teisi.

Kui Raldi jälle ära sõitis, istus ema köögiakna all ja vaatas suuril silmil lagedale lumeväljale. Küllap’ ema teadis, et ta enam oma punasuulist Raldit ei näe.

Lea pani pää ema sülle ja tundis, kuidas suur valu temagi südamesse valgus. Ja kõvasti-kõvasti võttis ta ema ümbert kinni.

Kui Raldi kevadel jälle tuli, polnud ema enam. Vanaema askeldas vaikseis kambreis, Raldi hulkus sihitult rannal, Jaan kuivatas nuuksuva Lea silmi, omal tedretähelisil põsil suured, ümmargused pisarad.

Möödusid üksluised, külmad aastad, täis undavat igatsusvalu ja peidetud ootusi. Kasvas Lea, muutudes ümbruse käte all trotslikuks ning kalgiks. Raldi sirgus, ja ikka võõramaks ja kaugemaks moondus ta.

„Kas sa siis ei kuule, Lea? Üks Harti õpilasist sai jalgadevõistlusel esimese auhinna.“

„Ja, ja.“

Ning nüüd tuleb Harald jälle tagasi? Miks ei ole ta enam endine? Miks on temas nii palju, palju kibedat pilget ja valet?

„Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? Vannun, mitte keegi ei saa seda teada!

Võid mind usaldada, tõesti, Lea! Ütle, keda armastad?“

„Jäta mind, palun. Ei armasta kedagi. Pääle iseenese, muidugi.“

„Soo? Pole ilus sinust. Kuid keegi meeldib sulle ikka vähemalt. Enne meeldib, pärast hakkad armastama. Mulle meeldisid alguses Harry ilusad käed. Oled tähele pannud ta käsi? Kitsad ja õrnad, küüned läikiv-roosad, lumivalgete äärtega. Professor Režinski kandis iga päev ise kaelasidet. Ja kõik olid nii maitserikkad, et tahtmata tema isikust huvitusin. Lea! Enne ma siit ei liigu, kui sa ei ütle, kellele sümpatiseerid!“

„Jäta! Turvaste Jaan on mulle sümpaatlik! Mine nüüd minema!“

„Mis see oli? Turvaste Jaan?.. Hahahaa! See tedretäheline hirmutis? Jaan!.. hahahaa! Võiksin end surnuks naerda! See pole ju üldse inimene, vaid kloun, karikatuur – ei, tore nali!“

„Siin pole midagi naerda. Mine ometi kord, kas sa siis ei kuule?“

„Lõhki pidime end emaga tookord suvel naerma! Ta hellitas sind ju kui päevast pardipoega! Kui abitu, kui naeruväärne ta oli!.. See kuju, see nägu! Kui koer lonkis ta sulle kõikjale järele… prrr!.. ma ei taipa, kuidas seda küll kannatasid? Tal olid alati kole totrad silmad ja niisugune rumal mood, ammuli sui vahtima jääda… Päris idioot…“

„Vaiki!“

„Kord istusime kõrvu trepil ja ta võttis mu käe. Issand jumal, missugused käed tal olid! Uu-uu! Suured, punased käpad – hirmus! Küüned puhastamata – oo, koledus! Ei, ta ülemine luuk oli tõesti lahti, usu mind. Idioot igast küljest oli see sinu sümpaatlik Jaan!“

„Kasi välja! Jaan pole idioot. Kasi välja, kuuled?“

„Jaan oli idioot ja on idioot. Idioot, idioot, idioot on ta!“

Kuum viha haarab mu ja teeb meeletuks. Undab midagi ja keerlevad tulised spiraalid, kõvasti, kõvasti surun nüüd hambad su käsivarde, Eva! Tunned, kuis on nad teravad, mis? –

Kui hele, lõikav kisa maja läbistab, kargan ehmunult põrandale. Mis ma tegin?

„Hull! Metsaline! Ai!“ sisistab Eva läbi hammaste. „Näed!“ tähendab siis padjale, millele tekkinud helepunane laik. Trepilt kostab samme ja hääli.

„Mis on? Kes karjus? Mis on juhtunud, rääkige siis ometi!“

Toetun külmale seinale, poolavatud aknast tungib sisse niisket tuult.

„Räägi nüüd, Eva!“ karjub minus – „räägi nüüd, et kõik, kõik kuuleksid, milline olen! Lea hammustas, kui hull peni hammustas ta inimeste last, kelle armust elab, kelle armust hingab! Jah, hammustasin, tänuks teie almusele hammustasin mina! Tulge aga, tulge lähemale, puren teidki! Näete nüüd, milline olen, milline mu tänu teile!“

Ent Eva mässub vaipa ning vaikib.

Põlevate küünaldega seisavad nad sääl, nägudel unesegane hirm. Tädi pärib vaheta:

„Mis oli? Kes karjus? Eva, sina? Lea, sina?“

Eva rahustab ema. Ta tulnud siia kingade järele ja löönud end pimedas ära, muud midagi. Tõesti, muud mitte midagi! Mingu nad aga alla tagasi, hääd ööd!

Juula, kes kogu aja vargaist ning mõrtsukaist soninud, laskub pahaselt alla. Tädi vaatab veel kord kõik nurgad läbi, paneb akna haaki ja läheb viimaks ometi, vanu hommikutuhvleid järele lohistades.

„Magab Juula alati, sukad jalas?“ pean mõtlema. „Miks näib tädi nii vana?“

Eva tõuseb voodist ja astub sõnalausumata välja. Kuulen, kuis kõrvaltoa uks avaneb, Eva haava peseb, kummutis sorib ja midagi kõlisevat maha pillab. –

Ei, ma ei suuda magada sel ööl!

Lähen varvastel Eva tuppa. Tuli põleb veel. Eva loeb paksu moodsat romaani.

„Eva, pean sulle midagi ütlema.“

Eva paneb romaani kõrvale, toetab pää käele ja uurib mind kaua.

„Noh, ilus see just polnud, Lea! Ent mine päälegi, sa veider, ma pole pahane!“ ütleb ta viimaks ja jääb oma sõnade mõju ootama.

„Ei, Eva, sa ei mõistnud mind. Tulin ütlema, et ma su suurmeelse vale eest tänulik pole, nagu vist ootasid. Võid rahuga tädile jutustada, ma ei karda teda. See on kõik. Hääd ööd!“

Eva silmis on vihapisarad.

„Mine, ma ei taha sind näha, sa jultunud tüdruk! Kelleks pead sa mind?“

Ma lähen.

Seisan kaua pimedas toas akna all, mille taga sajasilmaline, magav linn. Kirikute ja raekoja tornis lööb kell üks.

4

Professor Drilling pole minuga viimasel ajal põrmugi rahul.

„Ei, preili Ring, see ei lähe!“ ütleb ta, kui sonaadi patuga pooleks lõpetan. „See ei lähe koguni! Enam tööd, tehnilist korrektset tööd, enam süvenemist ja muusikat! Tõsist muusikat ei tehta nii! Teie löök – eriti viimasel ajal – on midagi võimatut. Järsk ja paindumata. Toon värvita, väljendus loogikata – nee, see ei lähe! Mis on siis teiega? Loodan, et lugu lähemas tulevikus paraneb. Võtke kokku end, tehke, mis suudate – aga nii ei lähe, tõesti mitte!“

„Rumalus!“ mõtlen. „Vana pole täna lihtsalt tujus ja tahab mind vihastada. Homme on tal kindlasti teine jutt!“ Ja nii ükskõikse ilmega kui suudan, vahin üle Drillingi läikiva päälae toanurka.

Ent järgmine tund kordub sama lugu.

Drilling, juba tõsiselt pahane, käib närvlikult edasi-tagasi, pidades pikki loenguid tõsisest muusikast.

„Milles peitub viga?“ pärib ta mu ees seisatades – „on teil veel üldse tuju harjutamiseks?“

„Jah. Aga neid sonaate ma küll mängida ei taha!“

Kuldsete prilliraamide taga välgatab midagi. Professor Drillingi särav kogu – (ta küljes on nii palju hiilgavaid asjakesi, alates uuriketist kuue geeniuspääga ja lõpetades alati niiskete ning sädelevate silmakestega) – see kogu muutub äkki majesteetlikuks ja kurjaks. „Mis?“

„Aga ma ei saa ju, ei tahagi neid igavaid asju mängida! Vihkan neid. Iseäranis seitsmendat. Ah, härra professor, palun jätame need üldse vahele! Ma ei saa neist ju põrmugi aru. Mõtelge, kui ammu-ammu nad on kirjutatud, kui vanad nad on! Surma ja hallituse järele lõhnavad nad. Kardan sellaseid asju, uskuge mind! Neid mängides näib, kui oleks kogu ilm täis ämblikuvõrku.“

„Palun jätke rumalused! Mul on kahju, et teie maitse veel sedavõrt arenemata, et selle muusika jumalikus ilus üldse võite kahelda. Nii siis number seitse järgmiseks korraks, palun!“

Seda ütleb ta ainult nii.

Kuidas võivad need värvitud, elutud sonaadid meeldida? Mulle ei anna nad muud pääle õuduse ja tühjustunde. – Võib olla, et kunagi ammu, kui inimeste mõtted ja ihked olid teissugused – võib-olla olid nad siis õigel kohal.

Ehk suutsid need toonid siis mõnd krinoliinis tusklevat südant etiketi raamesse tagasi suruda, oma külma, graatsilise rahuga mõnd palavikulist tuju taltsutada – võib olla!

Ent mis puutub see minusse?

Mina, Lea, olen mere ja väljade laps, mina vajan teist muusikat! Suurt, meelitavat elu ennast on mulle vaja, mida nii vähe tunnen, seda enam aga armastan.

Ihkan toone, mis kuuluksid elavaile südameile, laule elu salapärasest võlust, ent nüüd pean hingestama viise aastasadade eest liikunud võõrailt olevusilt. Ei, tänan, professor Drilling!

Mõttetus oleks seda talle öelda.

Ta kehitaks õlgu, naerataks kaastundlikult ja ütleks:

„Ärge unustage üht, mu preili: need asjad on klassilised!“

Klassilised!

See autoriteetlik sõna lepitaks professorihärra veel palju halvemaga kui need sonaadid.

Et neid peab jumaldama ja kiitma, on Drillingile sama enesestmõistetav kui aamen issameie lõpus: kõik arusaajad inimesed teevad seda! Kiitis ja jumaldas neid tema õnnis professorgi, rahu põrmule!

Ja mina pean neid mängima, härra Drilling?

Hää. Olgu siis nii.

Ent ma ei tunne neid.

5

Kokkupõrge tädiga ei jää tulemata. Järgmise päeva õhtul kutsub mu magamistuppa, keerab ukse lukku ja peab pika, liigutava manitsuskõne.

Palub pisarsilmil, ma võtku kord ometi mõistus pähe ja püüdku end vähegi taltsutada. Voolab üle õrnusest, nõretab häätahtlusest, näol higipisarad väsitavast kõnelusest. Silmist piilub peidetud rõõm ja enesega rahulolemine.

Arusaadav. Kalevi hind on tunduvalt kerkinud.

„Eval on ju väga piinlik, et ta mulle läinud öö inetust loost pidi rääkima“ – lõpetab tädi Matilde. „Aga ta, hää laps, saab aru, milline vastutus meie õlul lasub!.. Ja nüüd loodan, et ma sinuga enam kunagi sellest rääkida ei pruugi – jah? Vaikid? Tähendab, said aru oma süüst? Hääd und, maga rahuga!.. Enne astud aga Eva juurde sisse ja palud paari sõnaga andeks, et ka tema selle loo unustaks. Lubad mulle seda?“

„Ei, tädi. Enne tulgu Eva ja palugu minult andeks.“

Aga sellast häbematust ei olevat tädi Matilde tõesti varemini kuulnud!

Vaatlen ta vihast punetavat nägu ja kärmelt liikuvat suud, millest langeb mu õlule ikka uusi etteheiteid ja süüdistusi, – ning ääretu tusk tõuseb minus. Kuulan häält, mille ülemised kiunuvad toonid vahelduvad madalamate hingeldavate ähkimistega ja korraga tuleb meelde vile, millist puhub konservatooriumi koridori seinale maalitud pungispõskne paan. Fistula panis… seitsmeharuline vinguv flööt! Kuis on mulle korraga vastik see mugav magamistuba, vihane, tüse kogu tumelillas kleidis, pudelikesed ja puudrikarbikesed peeglilaual! On rõhuv kogu see soe, mõnususega küllastunud õhk.

Olen rõõmus, kui tädi mu viimaks välja tõukab ja üles oma ärklituppa võin pugeda.

Köögis tikke otsides märkan, et Juula, kes puukastil istub ja saapaid puhastab, musta käega üle silmi pühib.

Mis on, Juula?.. Ah, ei midagi erilist, talle tulnud jälle see Julius meelde ja… ja kas ma ei kirjutaks jälle ühe kirjakese sellele petisele poisile?.. Jajah, miks mitte!

Juula dikteerib õrnusest nõretavaid ridu ja äigab üsna sageli käeseljaga üle näo.

Kui kiri valmis, algab ta pikka ja laia juttu Juliusest, kes juba lähemal ajal sepikoja ehitavat ja omal käel töötama hakkavat. Kord tahtnud Julius…

Juulal on veel kolm paari saapaid ja proua lakkkingad puhastada.

„Hää küll, Juula! Hääd ööd!“

„Nojah, hääd ööd!.. Jah, et eks Julius tahtnud õpetajale sulaseks minna, aga vana sepp öelnud: Ei, Julius! Selleks oled liiga hää! Niisugune on see Julius, jah! Hääd ööd siis päälegi, attäh kirjutamise eest!“

6

Rumalus, rumalus, ma ei kahetse midagi, mul ei puudu midagi!

Öö nii tume ja tuuline, Lea nii üksi, nii väike, nii nuk… ah, rumalus!

Tugev olen, iseseisev olen! Kedagi pole mul vaja, mitte kedagi! Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! Haa, nii palju jõudu minus, nii palju põlgust mahutab rind, nii palju suuri soove mu aju!

Surun pää sügavale patja, sulen silmad ja mõtlen, kuis oleks küll hää tädile praegu kuidagimoodi haiget teha, teda näiteks valusalt-valusalt näpistada või jalale astuda, nii et helesinised silmad pisaraiga täituksid. Mitte viha- või haavumispisaraiga – ei! vaid et terav, tugev valu nad laugele suruks.

Ka Evale teeksin nüüd midagi õige, õige halba.

Lõikaksin ta uue siidkleidi väikesiks-väikesiks raasukesiks, läheksin aknale ja puistaksin välja õhukesed riideribad, mida tuul kui sinirohelisi liblikaid üle katuste kannaks. Ja Eva vaataks neile järele, tal oleks nii kahju uuest ilusast kleidist ja meeletu viha puhkeks ta silmis.

Ent kleit on juba pilvis ja tal ei jää muud, kui rinnalevajunud pääga oma tuppa minna. Mina seisaksin võidurõõmsana ja naerataksin vaevalt-vaevalt vasema suunurgaga, nagu Hans Grit, oma üleolekut tundes.

Ja mitte keegi ei pea mind nukrana nägema, mitte keegi ei tohi aimata, et end nii ääretu üksi tunnen! –

Homme on pühapäev.

Enne lõunat harjutan seitsmendat, õhtuks oleme Lipovite poole kutsutud. Ning mina lähen sinna, olgugi, et varemini mõista „andsin, kui vähe mind see seltskond huvitab. Ent nüüd lähen, nimelt lähen, naeran ja tantsin kuni kõik näevad, kui õnnelik-muretu, lõbus on Lea!

7

Kella kuuest poole üheksani riietub Eva.

Viimaks on ta minekuvalmis ja tuleb alla. Ere elektrivalgus langeb ta naeratavale kogule, külvates kollaseid laike sädelev-rohelisse siidi. Hoolega lokitud heledad juuksed on kuldseks raamiks ta ümmarikule lapsenäole, millel veel värsked puudrijäljed.

Pean tahtmata tunnistama: täditütar Eva on ilus.

„Noh, kuidas meeldin sulle täna?“ pärib ta ja teeb peegli ees paar ebamäärast tantsusammu, silmis küsiv ootus.

Ei, täna pole mul sõnu Eva imetluseks! Las ootab asjata mu hääkskiitmist. Vaatlen teda tummalt, püüan irooniliselt naeratada ja tunnen, kuidas minus soov tekib, Eva olgu vähem ilus, ta kleit vähem elegantne. Vihastada võib mind see iseteadlik naeratus, õnnelik rahulolemine ta näol, kui ta enese vaatlusse süveneb.

Surub näo vastu peegliklaasi, nii et ninaots laiaks ja valgeks muutub, ning vaatab omale otse silmi. Võtab väikese peegli ja uurib end küljelt ning selja tagant. Tõstab siis kleidi kõrgele üle põlvi ja vaatleb jalgu, pilgus peidetud tusk.