Equestria Girls. Bändide võistlus - Gillian Berrow

Pille mängides ja kaasa lauldes hakkasid kõik tüdrukud pooleldi ponideks muutuma. Nende pikad lopsakad sabad kõlkusid muusika taktis edasi-tagasi. Nende kenad pisikesed kõrvad ilmusid täpselt basskitarri taktis. Roosa läks veel viimast korda trummide taga hulluks ja väsinud tüdrukud lõpetasid laulu viimased noodid harmoonias. Kui saabus vaikus, kadusid ponikõrvad ja – sabad taas.

Loojangukuma oli jälginud neid mureliku seguga rõõmust ja kurbusest. Ta oli õnnelik, et saab nende imelist muusikat jagada, aga lootis siiski, et kuidagimoodi saaks ka tema sinna bändi kuuluda. Segastest tunnetest hoolimata plaksutas ta innukalt, kui nad lõpetasid.

Haruldus hingas sügavalt sisse ja välja. „Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see juhtub, kui me mängime. Ma pean bändi kostüümide jaoks uusi lisandeid otsima. Midagi, mis pika ponisabaga sobiks. Äkki klõpsuga kõrvarõngad selleks ajaks, kui mul need imearmsad ponikõrvad tekivad?”

„Ma lihtsalt mõtlen, miks see juhtub,” ütles Õunarüüp basskitarri kaelast võttes ja ettevaatlikult toele asetades. „Printsess Videvik viis krooni Equestriasse tagasi. Kas see ei peaks tähendama, et ta viis ka võlujõu tagasi?”

Vikerkaaresööst sõrmitses ikka veel oma kitarri. Ta tahtis paari uut riffi proovida. „Mis tähtsust sellel on, miks see juhtub? See teeb mu bändi täiega lahedaks.”

Hetke valitses muusikaklassis hämmeldunud vaikus. Võbelus vahetas Õunarüübiga pilgu. Esimesena sai sõna suust Haruldus. „Sinu bändi?”

„Muidugi,” ütles Vikerkaaresööst. Ta keeras võimendust juurde ja hakkas uusi akorde harjutama. „Minu idee oli Vikerbuumid kokku panna, et saaksime kontserdil esineda. Pealekauba olen mina esikitarrist.”

Ülipisike, peaaegu nähtamatu ebakõlaviirg hõljus läbi toa. Mida see pidi tähendama? Kõik tüdrukud olid bändi panustanud. Neil kõigil oli hindamatu roll. Bändis on ju põhiline meeskonnatöö ja koostöö, kas pole nii?

Enne kui keegi teine midagi öelda jõudis, pistis muusikaklassi ukse vahelt pea sisse nägus ja vastupandamatu Välkvalve. Seljal rippus tal kitarr ja näol oli lai kütkestav naeratus. „Ma kuulsin teid väljast. Päris hea kõla on juba.”

„Hakkab looma,” ütles Vikerkaaresööst, kulm murelikult kortsus. „Haruldus tuleb ikka veel teise salmi ajal liiga hilja sisse ja Õunarüübi bassisoolo tahab ka veel timmimist.”

Õunarüüp pööritas silmi. See polnud üldse tõsi. Haruldus paistis sõbra märkustest löödud olevat. Nad kõik aitasid üksteisel paremaks saada, seda loomulikult, aga hoopis teine asi oli kritiseerida sõpra kellegi teise, eriti veel poisi ees.

Otsekui tundes, et ta oli liiga kaugele läinud, parandas Vikerkaaresööst end. „Küll nad kontserdi ajaks asja käppa saavad,” ütles ta.

Välkvalve lasi pilgul klassis ringi käia ja köhatas. „Ega mõni teie sõpradest, ee, „kaugemalt” juhuslikult kontserdile ei tule? Arvestades, et see on eriline ja heategevuslik üritus ja puha?”

Õunarüüp teadis täpselt, kellest jutt käis, ja tal oli poisist kahju. Nad kõik igatsesid Videvikusära järele, aga värav oli kadunud ja Videvikusära ei pidanud kunagi tagasi tulema. Ja ta ei saanud Välkvalvele võlujõust rääkida. „Kahju küll, Välk,” sai ta ainult öelda. „Ma ei usu, et Videvikusära niipea Kenterloti keskkooli tagasi tuleks.”

Poiss ohkas sügavalt ja pettunult. „Oh. Jah. Olgu. No ma lihtsalt, teate küll, mõtlesin, et küsin.” Ta toksis kingaga linoleumpõranda mustrit ja võttis end seejärel taas kokku. „Rokkige aga edasi,” ütles ta tüdrukutele klassist välja astudes.

„No keegi on ikka veel üsna armsalt armunud,” ütles Haruldus. Aga siis taipas ta, et ka Loojangukuma on klassis. Enne seda, kui Videvikusära Kenterloti keskkooli tuli, olid Loojangukuma ja Välkvalve paar olnud. „Oih, anna andeks!” lisas Haruldus. „Ma unustan pidevalt, et teie Välkvalvega koos olite.”

Loojangukuma kehitas õlgu: „Pole midagi. Välk on tore poiss ja puha, aga ta ei meeldinud mulle kunagi selles mõttes. Ma kasutasin teda lihtsalt ära, et populaarsemaks saada.”

Võbelus ahhetas üllatunult ja kõik teised paistsid jahmunud.

Loojangukuma tegi grimassi. „Vana mina oli lihtsalt kohutav, kas polnud?”

Haruldus vabandas uuesti oma tundetuse pärast ja Vikerkaaresööst kinnitas Loojangukumale, kui väga ta nüüd tüdrukutele meeldib.

„Oluline on, et sa oled nüüd muutunud,” ütles Õunarüüp. Ja see oli tõsi. Tüdrukud olid talle andestanud, aga Loojangukuma oli ka ise õppetunni saanud. Ta oli muutunud.

„Aitäh, Õunarüüp,” ütles ta. „Aga ma pole kindel, kas ka teised siin Kenterloti keskkoolis nii tunnevad.”

Korraga kostis kõlaritest raginat. Keegi kooli kontorist valmistus midagi teatama. See oli abidirektor Kuu. „Loojangukuma, palun tule kontorisse.”

„Pean lippama,” ütles Loojangukuma püsti hüpates.

Tüdrukute näod muutusid murelikuks. Kas Loojangukuma oli hädas?

„Ma pakkusin end vabatahtlikult paarile uuele õpilasele kooli tutvustama,” seletas tüdruk. Ta haaras seljakoti. „Ma arvasin, et oleks hea, kui nad õpiks tundma uut mind, enne kui kuulevad jutte vana minu kohta.”

Kohe kui uks ta selja taga kinni langes, pöördus Vikerkaaresööst bändikaaslaste poole: „Meil on veel paar minutit, enne kui lõunat antakse. Mis te arvate, kui laulaks veel üks kord läbi „Nii lahe, kui ma olla tahan”?” Ta võttis kitarri kätte ja astus mikrofoni juurde.

Närviliselt tõmbas Võbelus taskust välja märkmiku. „Ee,” ütles ta vaikselt, üritades sõprade tähelepanu pälvida. „Ee, ma mõtlesin, et äkki võiksime mängida minu kirjutatud lugu?” Ta avas märkmiku ja tõstis selle üles. Leheküljed oli täis õrna käekirjaga kirjutatud sõnu ja noote.

„Küll jõuab,” ütles Vikerkaaresööst märkmikule vaevu pilku heites. Ta hakkas mängima algusnoote loost, mille harjutamiseks oli ise ettepaneku teinud.

„Aa. No olgu,” ütles Võbelus pettunult. Ta pani märkmiku kotti tagasi ja võttis tamburiini kätte. Aga ta ei raputanud seda kuigi rõõmsalt.

Ka Haruldus ei mänginud tavapärase pühendumusega. Mis küll tüdrukute muidu nii tavapärast harmooniat häiris?

5 Peatükk

Kisub kiiva

Loojangukuma lausa keksis mööda koridori kontori poole. Ta ootas õhinal uute tüdrukutega kohtumist. Ehk saavad neist ta parimad sõbrad. Ta armastas Equestria tüdrukuid, seda muidugi. Oli imetore, et nad tema vastu nii sõbralikud olid, hoolimata kõigest juhtunust. Aga ikkagi ei kuulunud ta nende hulka. Ta ei kuulunud bändi.

Ta tormas kontorisse, lai naeratus näol. Kolm väga ilusat tüdrukut seisid sekretäri laua ääres. „Tere, kas teie olete need tüdrukud, kellele ma kooli pidin tutvustama?” küsis ta rõõmsameelselt.

Adaadžo pöördus aeglaselt tema poole, pilkav muie näol. „Oleme,” ütles ta üsnagi kõlatult.

Loojangukuma ei paistnud ta põlgust märkavat. „Kenterloti keskkool on tore kool. Teile meeldib siin kindlasti.”

Aaria itsitas ja Sonaat kergitas üht kulmukaart.

„Oo jaa,” venitas Adaadžo. „Me tunneme, et siin on tõesti midagi maagilist.”

Kolm tüdrukut vahetasid kõnekaid pilke, mis pani Loojangukuma end ebamugavalt tundma. Ehk ei saagi uutest tüdrukutest ta sõpru, aga Loojangukuma üritas sellest mitte mõelda, kui ta neile Kenterloti keskkooli saginat täis koridorides ringkäiku tegi. Tüdrukud kõndisid itsitades ja sosistades tal sabas.

Loojangukuma hingas sügavalt sisse ja üritas olla nii sõbralik, kui suutis. „See on teadusklass,” ütles ta uksele viibates. Ta näitas üle koridori. „Arvutiklass on seal.”

Kontserti reklaamiv plakat, mille Haruldus võimlas teinud oli, rippus nende lähedal seina peal. „Oh, meil on sel nädalavahetusel suur kontsert,” seletas Loojangukuma, kui märkas, et tüdrukud seda vaatavad. „Enam-vähem kogu kool tuleb kokku.”

Sünge ja salakaval muie ilmus Adaadžo tumepunastele huultele. „Kontsert?”

Loojangukuma proovis igati abivalmis olla. „Ma olen kindel, et kuna te olete uued, laseks direktor Taevalik teil kindlasti end veel kirja panna, kui te huvitatud olete.”

Aaria pilgus sähvatas miski. „Eks me ole mõnikord laulnud küll,” ütles ta nii ükskõikse häälega, kui oskas. Adaadžo muigas.

Sonaat sai kohe plaanile pihta: „Aga me laulame ju nagu kogu aeg. Nii me kõik oma tahtmist tegema saamegi.”

Adaadžo heitis talle hoiatava pilgu. Ta nägi välja, nagu kavatseks kohe käe Sonaadi suule suruda.

„Mida ma ütlesin?” ahmis Sonaat õhku.

„Sa tahtsid öelda,” katkestas Adaadžo teda leebelt, „et kontserdil osalemine tundub olevat suurepärane viis teiste õpilastega tuttavaks saada.”

„Jajah,” ütles Sonaat, üritades päästa, mis päästa annab, „seda ma tahtsingi öelda. Mida tema ütles. Seda ma mõtlesingi. Öelda.”

Aaria nohises vastikusest. „Ja mida sa olekski öelnud. Kui sa poleks. Kõige. Vastikum.”

Adaadžo jõllitas tüdrukuid.

„Ise. Oled. Vastik.” Sonaat jõllitas Aariat.

„Kas sulle meenub, et ma oleksin sinult nõu küsinud? Täpselt. Minule ka mitte,” vastas Aaria.

Märganud ärevat ilmet Loojangukuma näol, naeris Adaadžo korraks. „Ära pane neid tähele. Nad on idioodid.”

Aaria ristas käed ja ajas huuled prunti. Sonaat lõi jalaga vastu maad ja pööras selja.

Loojangukuma polnud sellise tülitsemisega harjunud. Praegusel ajal oskas enamik Kenterloti keskkooli lapsi oma tundeid viisakalt väljendada. Ta teadis vaevu, mida öelda. Üritades asju siluda, tegi ta komplimendi tüdrukute ühesuguste kaelakeede kohta. „Need on ilusad,” ütles ta, sirutades kätt tulipunase ripatsi poole, mis Adaadžo kaelas rippus. „Kust te kõik need…”

Adaadžo tõmbus ruttu eemale, viha silmis välkumas. Aga sellest hoolimata oli ta hääl imalalt magus, kui ta rääkima hakkas. „Vabanda, ripatsid on meile väga olulised. Me ei tahaks, et nendega midagi juhtuks.”

Loojangukuma vahetas ruttu teemat ja kiirustas tüdrukutega kohvikusse, et ringkäik läbi saaks. Ehk siis, kui nad on veidi aega Kenterloti keskkoolis juba olnud, suudavad nad rahuneda ja õpivad, kuidas sõbralik olla. Mis nendega küll lahti on? Ta ei tunnistanud seda endale küll meelsasti, aga tüdrukud meenutasid talle teda ennast, kui ta just Equestriast inimeste maailma sattunud oli, päevil, mil ta ihaldas ainult populaarsust ja võimu.

6 Peatükk

Saatanlikud staarid

Kenterloti keskkooli kohvikus ei olnud kampasid. Sportlased ei istunud enam ainult koos sportlastega ja taibud taibudega. Keegi ei istunud üksinda ega muginud kurvalt oma kuivi võileibu. Kõik olid muretud ja sõbralikud. See oli õnnelik koht.

Loojangukuma oli lõunasöögisabas seistes sügavalt mõttesse vajunud. Ta võttis Vanaemalt kandiku ja läks laua juurde, kus Vikerbuumid istusid. Miski vaevas teda, ta lootis, et tüdrukud aitavad tal välja mõelda, milles asi. Ta istus Õunarüübi kõrvale.

„Kuidas ringkäik oli?” küsis Õunarüüp.

„Ma ei teagi, need tüdrukud, nad olid… Nendega oli midagi valesti.”

„Valesti, nagu nii või?” Roosa itsitas. Ta haaras õuna, pistis selle suhu ning torkas porgandid endale juustesse. Ta sülitas õuna naerdes välja. „Või valesti, nagu nii?” Ta haaras kaks pudingitopsi, pani need endale prillideks ette ja hoidis porgandit vuntsina ülahuulel. „Või valesti, nagu…” Ta sirutas käe kartulikrõpsude järgi, aga Vikerkaaresööst peatas ta.

„Ehk lased tal meile rääkida.”

Loojangukuma raputas pead ja ohkas. „Selles asi ongi. Ma ei saa täpselt aru. Nad käitusid minu juuresolekul kuidagi kummaliselt.” Hääl vakatas. Talle oli just üks mõte pähe torganud. „Äkki jõudis keegi juba nendega rääkida. Ja ütles neile, mida ma tegin.” Ta ohkas. „Nii palju siis heast esmamuljest.”

Võbelus sirutas käe ja puudutas lohutavalt ta käsivart. „Ei usu, et asi selles on.” Aga ta hääl ei kõlanud eriti veenvalt.

Just siis ilmusid kolm uut tüdrukut kohvikuuksele. Nad piidlesid õpilasi, kes lobisesid õnnelikult ja nautisid oma einet.

Adaadžo heitis pea püsti. „Nüüd on see siis käes. Hetk, mida me kõik oodanud oleme.”

„Lõuna!” ütles Sonaat enesekindlalt.

Adaadžo irvitas põlglikult. „Võimalus meie tõeline Equestria maagia tagasi saada.”

„Ah jaa.”

„Meie hääled on piisavalt tugevad, et sundida nad midagi tahtma lausa niivõrd, et nad seepärast tülli lähevad,” sisistas Adaadžo.

„Nii et me teeme lihtsalt seda, mida me alati teinud oleme?” küsis Aaria, hääl igavusest nõretav. „Tekitame probleeme ja siis toitume negatiivsest energiast? Kah mul plaan, Adaadžo.”

„Seekord ei lähe nii, nagu varem läinud on,” ütles Adaadžo tuliselt. „Siin on ponimaa maagiat. Nende negatiivne energia annab jõu, mida meil vaja on, et panna kogu see maailm meie käsku täitma.”

Sonaat näris juttu mõista üritades huult. „Aga pärast võime ju süüa, eks? Täna on taco-teisipäev.”

Adaadžo lasi kuuldavale ärritatud oige. „Tehke lihtsalt nagu mina.”

„Või nagu mina,” teatas Aaria.

„Nagu mina,” ütles Adaadžo rangelt.

Aaria suu läks mossi, kui Adaadžo huuled prunti ajas ja ümisema hakkas. Alguses oli ümin vaikne, aga aegamisi muutus hääl valjemaks, viis lummavamaks. Aaria ümises talle harmooniat ja lõpuks lõpetas ka Sonaat mossitamise ning liitus teistega.

Lapsed hakkasid muusika poole pöörduma. Kui kõigi silmad olid nendele pööratud, hakkasid tüdrukud laulma. Nende a cappella number oli lummav. „Ei muud ma tahtnud ole iial,” laulsid nad kogu koolile. Kenterloti keskkooli õpilased olid uutest tüdrukutest lummatud. Nad olid erakordsed.

Конец ознакомительного фрагмента.