Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja - Gunnar Press

“Oli ka aeg. Loomulikult togis Raio ka kodus kogu aeg palli ja kui Raido kasvas, läks neil vahel ikka päris mänguks. Keelata eriti ei tahtnud, pigem püüdsime vaase ja muid asju sedasi sättida, et nende purunemise oht väiksem oleks,” muheleb ema. Ta lisab, et sageli toimusid lahtikäival köögilaual tõsised lauatennisevõistlused, millest võttis osa kogu meespere.

“Ega Raio linnaelus peale spordi muud meelelahutust olnudki, ta ei vajanud muud. Ahjaa, teatris meeldis talle küll käia, vaatas Endlas kõik lasteetendused ära ja sai suuri elamusi. Niisamuti meeldis talle õhtuti ettelugemist kuulata, kas siis ema-isa esituses või kõrvaklappidest. “Onu Remuse jutud” olid tal vist peas ja kujutlusvõime arenes. Sellal rändas üks kommunistliku partei peasekretär teise järel taevastele jahimaadele. Kui 1984 läks Andropov, küsis Raio täiesti tõsiselt: “Aga kes ta lennuki nüüd endale saab?” Aasta hiljem lahkus Tšernenko ja Raio kordas küsimust.

Raio suved möödusid suuresti Tõstamaal, ema lapsepõlveradadel. Ema hoolitses, et poegade kehaline ettevalmistus mitmekülgne oleks. Ta hoidis maal korras kaugus- ja kõrgushüppekasti – “Tahtsin poistele tõestada, et hüppan neist kõrgemale ja kaugemale!” naerab ema –, lisaks rajas võrkpalliplatsi ja hankis lihtsamat varustust.

“Minuvanuseid oli Tõstamaa alevis paras kamp ja püsisime himuga spordi kallal. Enamik sealsed poisse käis suusatrennis, aga päevastes jalgrattasõitudes ja õhtustes vutilahingutes lõid kõik kaasa. Olime päev läbi väljas, ööseks kamandati meid suure sõjaga tuppa,” meenutab Raio.

“Maatööst muidugi ei pääsenud. Heinategu, kartulirohimine, sõnnikuvedu – püüdsin esimesel võimalusel putku panna, eriti sellelt õudselt heinateolt. Aga kus sa saad! Õnneks jagus töödes ka huvitavat. Traktoriroolis istusin juba siis, kui aknast välja nägemiseks padi tagumiku alla tuli panna. Vanaisa võttis mu vahel kalakombinaati kaasa, seal olid põnevad mehhanismid ja sepikoda. Sõidad jalgrattal mööda kalasuitsutustsehhi ringi, kui kõht tühjaks läheb, võtad värske suitsukalavarda ja elul on jumet. Merel käisin vanaisaga ka.”

Polnud sigadust, mis tegemata jäänuks

Esmaspäeval, 1. septembril 1986 sikutas noorhärra Raio Piiroja ema abiga valge särgi selga ja asutas tarkust taga nõudma. Teda ootas Pärnu 9., nüüdne Pärnu vanalinna põhikool.

“Loomulikult olin püsimatu ja 45 minutit ühel kohal istuda valmistas põrgupiina. Sellele tõi sage nurgasseismine isegi vaheldust. Pedagoogilisel kollektiivil oli minuga peavalu. Sporti ei hinnanud keegi peale võimlemisõpetajate ja üldiselt oli koolil minusugusest mingit kasu vaid võistluste ajal. Muidu kaasnes mu ettevõtmistega üks pidev jama.”

“Pideva jama” näiteid toob klassivend ja trennikaaslane Rait Rodi, sõber tänaseni.

“Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et lastel ei lubatud vahetundides mürada. Niigi kolmveerand tundi paigal nihelnud marakratid pidid kõndima paarikaupa mööda L-tähekujulist koridori, kõnelda tohtis vaid poolihääli. Korrapidajaõpetaja seisis nii, et L-i mõlemad sirged kätte paistsid. Nagu keegi vale liigutuse tegi, sattus ta häbiposti. Raio seisis seal postis alatasa. No kaua sa kannatad!

Olime esimeses-teises klassis, kui õnnestus vangla koridorist sääred teha. Avastasime, et kui maapinnast kahe ja poole meetri kõrgusel asuvast aknaavast välja hüpata ning lähedasest uksest taas majja tormata, saab ringiaegu mõõta. Jõudsime õige mitu ringi teha, enne kui tänaval kõndinud direktor meid silmas ning toreda ja keha karastava võistluse katkestas. Klassijuhataja Reet Mõis paistis kluttide suunalt vaadatuna ikka hirmus pirakas, kui ta meie kohal kärkis.

Kord sattusid meie 2.b ja 3.a kutid korrapidajaõpetajast kõige kaugemas punktis jagelema. Ükshaaval poetati end uksest välja ja jõuti saja meetri kaugusele staadionile, kus läks korralikuks löömaks. Küllap oli Raio kuidagiviisi ettevõtmise algataja, tema õiglustunne ja rahutu hing lihtsalt kiskusid kismadesse. Soomes läks tal andmiseks tükk maad vanemate sakslastega.

Mõni kaklus võinuks isegi kehvasti lõppeda, näiteks see, milles kehaliselt alla jäänud poiss Raiole kivisöekamakaga pähe virutas. Verd purskas, kiirabi kihutas kohale …

Oja tänaval, minu neljakorruselise maja kõrval kõrgus isegi üle viilkatuse katlamaja korsten. Tippu viisid metallastmed, mingit julgestust polnud. Korsten oli kuum, selle vastu puutuda ei saanud. Seal toimus kaheksa-aastaste vapruseproov: kes mitu astet ronida julgeb. Mina lõpuni ei jõudnud, Raio loomulikult jõudis. Lõdvestuseks ronisime maja ühes otsas tuletõrjeredelit mööda üles, liikusime katuseharja pidi maja teise otsa ja laskusime sealset tuletõrjeredelit pidi maapinnale tagasi.

Taga seisab kaheksane Raio, ees istuvad vasakult vanaisa Artemi, Raio tädipoeg Andrus, Raido ja vanaema Leida.

Veebruar 1988. Ema, isa Tiit, tenorit puhuv Raio ja Raido. Raio puhkpillikarjäär sai läbi, kui ta tenori libedaga lömmi kukkus.

Kolm kuud vanust. Ema märkmed: “Vannis meeldib väga. 24. augustil keeras end seljalt kõhuli. 27. augustil esimene võimlemine ja massaaž – meeldib. Kolmekuuselt keerab end igatpidi, püüab jalgu, ajab varbaid suhu.”

Üks aasta ja neli kuud.

Kolm aastat täis.

Kaks aastat ja üks kuu. 24-kilone sangpomm veel ei tõuse.

Lasteaianäärid 1983. Ees paremalt isa Tiit, Raio, ema Anne, Tiidu vennanaine Kristi ja Tiidu vend Raivo. Taga seisab Tiidu vennapoeg Rait.

Nelja-aastased semud Raio ja tädipoeg Andrus.

Juba lapsena keset sporti. Siin toimub Pärnu Kalevi staadioni renoveerimine. Keskel Pärnu Kalevi esimees Vambo Talu, tema kõrval õppespordiosakonna vaneminspektor Anne Raudnagel nelja-aastase poja Raioga.

Kehalised katsed läbi, läksime tuppa, minu juurde, et suitsetamine järele proovida. Pahvisime väikese köögi aknal, pärast püüdsime ruumi tuulutada. Erilise kavalusena lasime kööki mu ema mingit lõhnaõli ja sõime hapukurki – no küll oli suitsu peale vastik! Nojah, kui ema õhtul saabus, küsis ta kohe: “Kes siin suitsetas?” Raio ja minu ema töötasid koos ning neile oli teada, milliseid klahve meie puhul kasutada. Kuulsime: “Suitsetage, kui tahate, aga siis tulete trennist ära – neid kaht asja koos ei tehta!” Pole vaja lisada, et teist suitsuproovi ei tulnudki, sporti ei saanud meilt keegi võtta.”

Ema Anne Raudnagel ohkab ja otsib “hea poja” kirjeldamiseks rahulikumaid võimalusi.

“Raio hakkas kodus tähti ja numbreid õppima ammu enne kooli, viiesena. Esiti ei tahtnud kirjutamine välja tulla. Üks põhjus tundus seisnevat selles, et Raio on tegelikult vasakukäeline, aga tollal soovitati tungivalt, et hakaku ikka parema käega kirjutama. Päris kindlalt võib öelda, et õppimises polnud Raiol kaugeltki sellist visadust, nagu tal oli juba lapsena spordis. Õppimisega läks nii, et kui ei saa, no ju siis ei saa. Spordis tuli nõrgad kohad kõrvaldada igal juhul, kas või hammaste kriginal.”

“Ei saa öelda, et ma laisk õppur olnuks, pigem oli pea kõva,” pakub Raio. “Vene keel ja matemaatika lihtsalt ei hakanud külge, seitsmendasse klassi – siis oli sporti juba palju – jäin matemaatika pärast isegi istuma. Äkki, üheksanda klassi lõpul käis klõps, mis lõi kogu arvude maailma minu jaoks klaariks. Sealtpeale oli mata puhas viis.”

Rait Rodi meenutab kooliülekohut: “Õpetajad kiusasid aeg-ajalt Raiot, sest ta oli sportimisele lisaks paras pätipoiss. Meie klassijuhataja Heili Ago andis ühtlasi matemaatikat. Mäletan juhust, kui Raio sai kontrolltöös minust rohkem punkte, kuid madalama hinde! Arvestades, et mul õppimisega raskusi polnud, võinuks pigem vastupidist tulemust oodata!”

Ema Anne: “Raio on leebe inimene, kes püüab kõiki mõista ja kõigis esmalt head leida, kuid matemaatikaõpetajaga nad teineteist ei sallinud. Õpetajale oli sport niigi vastukarva, aga kui Raiol oli mõni asi võistluse või laagri pärast õigeks ajaks tegemata, tuli kuri karja. Nii see matemaatikapõld sööti jäi, kuni mehemõistus koju tuli.”

Sedasi nägid välja tulevase vutiässa esimesed maalid. Meri tõmbas.

Valik säilinud diplomeid.

Igast spordialast viivuks tuld võttes

Raio astus klutina läbi õige mitmelt alalt. Treenerid käisid tollal koolides õpilasi trenni kutsumas ja Raio võttis kõigest uuest särinal tuld. Kõige põhjalikumalt tuli poisi ellu ujumine: treener Margot Enniko käe all jõudis Raio võistlustele ja suvelaagritesse.

“Ujuda oskasin tegelikult juba enne trenni, eks me käinud ju Tõstamaal ikka jões. Kuid ujumist päris korralikult selgeks saada ei jõudnud ma ka treeningutega. Kui nüüd, pärast vutikarjääri lõppu triatlonis võistlen, tunnen vajadust parema ujumisoskuse järele. Seda küll, et ujumisest sain hea põhja, kopsud käivad hästi läbi,” räägib Raio Piiroja. “Mäletan, kuidas treener viskas basseini ämbritäie lusikaid ja meie sukeldusime neid põhjast kokku koguma.”

“Raio on sedasorti spordipoiss, et ta sobinuks igale treenerile ja jõudnuks Eestis tähelepandavale tasemele ükskõik mis alal, nii ujumiseski. Aga nähes tema pallimängijaeeldusi – laagrites tundus, et tal on vutti lüües silmad ka külgedel ja kuklas! – ning teades tema kodu jalgpallilembust, olnuks teda esiteks võimatu ja teiseks kuritegelik kusagil mujal kinni pidada,” arutleb treener Margot Enniko.

Pärnu Kalevi linnaorienteerumine. Raio (paremal) koos klassivenna ja vutitrennikaaslase Rait Rodiga – nad on tänaseni sõbrad.

“See on autahvlipilt. Kooli autahvlile polnud Raiol suurt asja, aga KEK riputas edukate spordipoiste pilte üles küll,” ütleb ema.

Rahvatants ja pasunapuhumine ei õilistanud

Õpetajaskond püüdis Raiot veenda, et auväärne tegevus nagu rahvatants ja puhkpillimäng – erinevalt spordist – õilistavad inimest. Katse rahvatantsu kaudu õilsaks saada lõppes õige kähku, sest noore jalakeerutaja lolluste arsenali taluda käis juhendajale üle jõu, lihtsam oli koer poiss ukse taha saata. Pasunapuhumine lõppes libedal talvehommikul, kui Raio suure pasuna lömmi kukkus ja uut polnud kusagilt võtta.

“Minu juures käis ujumas ka Tiia Eeskivi, kes hiljem 400 meetri tõkkejooksus kümme Eesti rekordit püstitas. Tiia puhul tundsin samuti ära, kus ta õige ala on.

Ujumine tugevdas tõesti nii Raio kui ka Tiia tervist ja oli hea kehaline koormus. Ujujad treenisid ju valdavalt rohkem kui muude alade noorsportlased ja nende ettevalmistuse üle rõõmustasid Pärnus näiteks aerutamistreenerid.

Ujumine on rahustav ala. Iseküsimus muidugi, palju Raio-sugune rahuneda suutis. Ta tahtis igas harjutuses esimene olla ja kui teine samasugune kõrvale juhtus, võis seal kergesti kukepoksiks minna.

Raiole tuli igal sammul kasuks hea ja hell suhe emaga, nad tunnetasid teineteist. Mõnikord viis ema ta laupäevaks-pühapäevaks Urumarja laagrist koju, et poiss saaks “nädal aega esimene olemisest” toibuda. Emal oli nii käitudes õigus: esmaspäeva hommikul jõudis laagrisse tagasi puhanud ja lahinguvalmis Raio.”

Purjetaja Raio Piiroja karjäär jäi ühepäevaseks. “Treener käis koolis meid kutsumas ja muidugi olin järgmisel päeval platsis, kõik tuli ära proovida. Lootsin, et Optimist antakse istumise alla ja ma pääsen kohe jõele. Tühjagi, pettusin! Öeldi, et talv läbi ujume ja kevadel jõuame paatideni. Mu ujumistrenn oli samas basseinis kaks tundi enne purjetajate ujumist. Tänan väga, tulin tulema!”

Natuke korvpalli, maadlust, karated. Kõige suurema üllatuse valmistas Raio lapsevanematele siis, kui jõudis koju teatega male- ja kabetreeningute algusest. Pelgast kujutlusest, kuidas selline energiapomm võiks tundide kaupa laua taga nuputada, venis ema nägu pikale. Ometi pidas poeg paar kuud vastu, jõudis isegi Tallinnas maleturniiril käia, siis väsis. “No nii palju ma ikka selgeks sain, et Fredrikstadi vutitiimi laagrites polnud vaja malelaua taga häbisse jääda. Aga kui Eesti koondisega võistlustele lendasime, mängis alaliidu asepresident Mart Tarmak meie vastu pimemalet ja ikka võitis. Kord vaatasime poistega, et nüüd teeme talle ära, võiduni jäi kaks käiku. Kahjuks oli nende kahe käigu vahel Tarmaku käik ja selle järel lõin küll silmad maha.”

Pärnu 9. 8-klassilises koolis. Tagareas on Rait paremalt teine, Raul paremalt neljas ja Raio vasakult kolmas. Päris vasakul on nüüdne rahvusvahelise mainega kosmoseuurija Mart Vihmand. Keskmises reas seisab vasakul klassijuhataja Heili Ago, matemaatikaõpetaja, kes kahjuks ei saanud Raio teadmistest kuidagi vaimustuda.

Lemmiktrennist otse jooksuvõistlusele, Soome vastu

1997. aasta 15. jaanuaril toimus Tallinnas hallivõistlus, kus vastamisi olid Eesti spordigümnaasium ja Helsingi Mäkeläänrinne spordikool. Raio Piiroja soomlaste esinumbrile vastu ei saanud, aga hõbemedali andis 9.40,54 ometi.

“Aeg oli kehv,” ütleb Piiroja. “Tulin vutitrennist, füsioterapeut Mihkel Konsa võttis mu auto peale ja tõi sisuliselt otse starti.”

Lelle vutimehi juhendanud Sergei Ratnikov ütleb, et jaanuari keskel tegi meeskond üldkehalist ettevalmistust. Tol 15. jaanuaril tehti intervalljooks: 1200 meetrit, kolm ja pool minutit vahet, 1000 meetrit, kolm minutit vahet, 800 meetrit, kaks ja pool minutit vahet, 600 meetrit, kaks minutit vahet, 400 meetrit, poolteist minutit vahet, 200 meetrit minut vahet ja 100 meetrit täie auruga.

Piiroja leekis 100 meetri finišist otse Konsa autosse ja jõudis napilt 3000 meetri starti.

“Selliseks asjaks oli võimeline üksainus mees – Raio Piiroja,” sõnab spordigümnaasiumi tollane asedirektor Toomas Merila.

Kergejõustik – võistlemiseks, mitte treenimiseks

Üsna visalt jälitasid tulevast vutituusa kergejõustikutreenerid, aga nende alalt ei leidnud Raio Piiroja treeninguemotsiooni. Võistelda meeldis talle küll, kestusjooks tõi ka üsna väärt tulemusi. Näiteks 3000 meetri jooksule kulus Piirojal kümnendas klassis sekund alla üheksa minuti.

Pärnu jooksukorraldaja Priit Neeme räägib: “Kahe Staadioni jooksust veel varem, 1973. aastal alanud ja samuti senini toimuv Kadrijooks on tegelikult auväärsem. Kolmekilomeetrine võistlus toimub hilissügisel nõnda, et toob rajale nii hooaega lõpetavad suvealade kui ka alustavad talialade sportlased. Osalenud on eri alade maailmatipud, nagu aerutaja Jüri Poljans, sõudja Jüri Jaanson ja suusataja Andrus Veerpalu. 1994 tuli 15-aastane Raio Piiroja meeste seas teiseks. Tegin temaga autasustamisel intervjuu ja küsisin suurima sportliku unistuse kohta. “Võita kunagi Kadrijooks!” vastas koolipoiss viisakalt. Aastad läksid ja tõid Raiole veel Kadrijooksu teisi-kolmandaid kohti. Siis, 1999 tuli ta Eesti vutikoondise tähtsa mängijana taas ja võttis unistuste võidu!”